My 30-day Pregnancy Challenge: 15. ja 16. päev - mis soost last me soovisime ja beebi esimene pilt ehk esimene ultraheli pilt.

Olengi jõudnud selle challengiga juba poole peale, alles ma justkui alustasin. Ühest küljest tundub aeg lendavat, teisest küljest jällegi tundub see ootuseaeg nii lõpmatult pikk :).

Igatahes, meil tõesti ei olnud eelistust lapse soo suhtes nagu seda üldse kuidagi valida saakski :). Aga mul oli millegipärast algusest peale selline sisetunne, et tulemas on poiss. Sõbrannad muidugi ennustasid mõlemaid variante. Seda, et tegu ongi poisiga, saime teada oma looteanatoomia ultrahelis, kus meie väike põnn ei häbenenud absoluutselt oma intiimsemaid kehaosi uhkelt demonstreerida :D.

Nüüd aga pildi juurde :). Päris esimest pilti ma siia ei lisa, sest see on selline, mille pealt on väga raske aru saada, millega üldse tegu on. Panen siia hoopis teise pildi, mis sai tehtud 11. nädalal ja kus on juba selgem taibata, millega tegu :).

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 14. päev - millised on kõige suuremad väljakutsed seoses beebiga.

Juhhei!
Tänane teema tundub hetkel mu jaoks üsna keeruline olevat.
Nimelt ei ole me esiteks osanud ja teiseks väga tahtnudki luua meeletuid ettekujutusi sellest, et mis ja kuidas täpselt saama hakkab. Tahame pigem nö vooluga kaasa liikuda ja lasta kõigel minna nii nagu minema peab, ühtlasi kohaneda olukorraga "töö käigus" :).

Teada fakt on muidugi see, et meie 9 aastat kestnud koosoldud mugav aeg kahekesti, muutub nüüd hoopis teiseks ja saab uue tähenduse, väärtused ja olemuse. Küllap saab muutustega kohanemine olemagi üks suuremaid väljakutseid üldse ent tahan praegu mõelda nii, et saame igal juhul hästi hakkama ja loodan, et positiivne mõtlemine saab olema igati abiks :).

Üks asi, millele küll mõlemad korduvalt mõelnud oleme, on see, et oleme olnud läbi aegade suured reisisõbrad ja nagu varasemalt olen kirjutanud, ei taha me seda ühist huvi kuhugi ka nüüd tahaplaanile jätta. Järelikult hakkame edaspidi rohkelt "lennus" olema kolmekesi, mis ühest küljest saab kindlasti väga vahva olema, teisalt pelgan aga seda, et ilmselt ei saa meie reisiplaanid olla enam niivõrd ootamatud ja impulsiivsed vaid peame hakkama kõigega arvestama nii, et põnnil ka meiega igati hea oleks.

Aga nagu juba ütlesin, ei taha praegu liiga palju ette ega üle mõelda ning otsida asjatult väljakutseid. Tuleb, see, mis tulema peab ja lõpuks läheb kõik hästi, eksole! :)


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 12. ja 13. päev - kuidas end raseduse ajal vormis hoian ja mille järgi mul kõige enam isutab.

Taaskord pidasin mõistlikuks ühendada need kaks teemat.

Midagi erilist või väga märkimisväärset ma vormishoidmiseks ei tee. Ei teagi, kas tunda end seepärast kehvasti või mis. Olen rasedusega nüüd kolmanda trimestri alguseks juurde kogunud 6 kilo, arvan, et see on täiesti normaalne kogus ja loodan siiralt, et veelgi lisanduvad kilod jäävad igati mõistlikuse piiridesse.
Seni on mind piisavalt heas vormis ja liikumises hoidnud mu aktiivne töö - suur maja, kus päeva jooksul palju ringi asjatatud saab.
Olen ka suur veesõber ja olen mõnel korral jõudnud ujuma või niisama vette liigutama. Kui üle tüki aja nüüd veebruaris vette jõudsin, oli algul ikka suur ehmatus - kõht tahtis põhja tõmmata ja esimeste ujumisliigutuste tegemine tundus ikka väga raske, kõhulihaseid ei olnud ju abiks :D. Igatahes on vees viibimine väga mõnus ja hea on seal ennast kergena tunda :D.
Põhiline vormishoid tuleb aga kindlasti ka toitumise arvelt, püüan seda teatud nõrkushetkedega siiski kontrolli all hoida. Põhiline, et suudaks pidevat näksimist vältida.
Toitumise jutuga saab sujuvalt ka vastata tänasele tänasele teisele teemale - isudele. Arvan, et mul on suhteliselt hästi läinud, arvestades seda, et eriliselt suuri isusid millegi suhtes või midagi, mis täiesti südame pahaks ajaks, mul polegi olnud.
Esimesel ja veidi ka teisel trimestril tundsin vaid, kuidas tahaks süüa pigem kergeid eineid - salateid ja suppe. Viimast võisin muideks süüa lausa kolm korda päevas :D. Lihakraami unustasin peaaegu täitsa ära või õigemini tundsin, et ma lihtsalt ei soovi midagi nii rasket sisse endale ajada. Praeguseks on olukord aga täitsa normaliseerunud, söön kõike, mida varemgi söönud olen ja otsest vajadust millegi konkreetse järele küll ei tunne.


Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 11.päev - kas olen tulevasele beebile juba midagi ostnud.

Oma tulevasele beebile oleme tõepoolest juba üht-teist varunud. 

Ootasime ära aja, mil saime teada, mis soost meie väike tegelane tuleb ja pärast seda vaatasime poodidest asju juba teise pilguga ning muidugi on osad asjad niiiiii armsad, et ei raatsi neid kuidagi sinna jätta :).

Mis meil siis täpsemalt olemas juba on - 

* Üks kotitäis uhiuusi riideid;

* Üks kotitäis minu sõbranna poolt antud riideid;

* Vanker-käru;

* Turvatool koos iso-fix alusega.

Nimekiri olemasolevatest asjadest on praeguseks väga väike, võrreldes sellega, mida kõike tegelikult tarvis on. Olen lausa hirmul sellest mõeldes - need summad, mis kuluvad on ju üüratud ja kas me jõuame ikka kõigega õigeks ajaks valmis ning kogu vajaliku soetatud. Elame-näeme. :)

Igatahes jagan ka paar pilti meie beebikraamist:

Pärast meeletut uurimist ja puurimist, leidsime lõpuks vanker-käru, mis meile mõlemale sobis ja väga meeldis :). Tegu on Hartani Topline S variandiga.

Ja siin siis ka mõned riided, mida me pole suutnud poodi jätta :). Ilmselt on aru nüüd saada, et ootame poisspõnni :).

Sellised on siis lood meie beebiasjadega.

Cheers!

My 30-day Pregnancy Challenge: 9. ja 10 päev - kas tunnen juba beebiliigutusi ja mitmes trimester mul käsil on ning kuidas ennast tunnen.

Tõenäoliselt üks pikema pealkirjaga postitus üldse :).
Otsustasin taaskord kahe päeva postitused kokku panna, vastasel korral jääksid need lihtsalt liiga lühikesed.

Beebiliigutusi hakkasin tundma 17. nädala lõpuks. Ootasin seda tunnet muidugi suure põnevusega ning hetkest kui teadlikult aru sain, et tegu on beebi liigutustega, olin väga õnnelik. Alguses juhtus väga humoorikaid situatsioone seoses ootamatute liigutustega minu sees, oli ju nõnda harjumatu tunne. Näiteks suutsin rahulikus koosolekumeeleolus laua tagant peaaegu võpatusega püsti hüpata või siis vastupidiselt kuskil rahva ees püsti seistes ootamatute hoopide tõttu täiesti kõveraks tõmmata :D.
Nüüd tunnen liigutusi igapäevaselt, sõltuvalt minu päevategevustest - kui rohkem tegutsen, on beebi rahulikum ja kui ise rahulikult olen, läheb kõhus uhke möll lahti. Tore on siis kõhtu jälgida :).

Oma rasedusega olen jõudnud 2. trimestri lõppu. Erinevad leheküljed annavad erinevaid tulemusi, mõne järgi olen juba 3. trimestris, teiste järgi jõuan sinna järgmiseks-ülejärgmiseks nädalaks. Kuidas võtta, eksole :).
Mul on siiralt hea meel, et beebiootusajast juba nii palju möödas on, sest loomulikult ootame väga tema sündi ja see aeg võiks lausa veel kiiremini kätte jõuda :).
Enesetunde koha pealt oli veidi juttu juba eelmises postituses, tunnen ennast muidu igati hästi, aga raske on olla paks ja seetõttu suhteliset abitu. Aeg-ajalt piinavad mind ka toonused, mis on parasjagu ebameeldivad, aga kui need ka kõrvale jätta, siis on rasedus täitsa võimalik üle elada :D.


Cheers!